WuShu
Wushu väljendab antud kontekstis võitluslikku kiiret liikumisvormi, mis sisaldab paljusid võitluskunstidele omaseid põhiasendeid, käte ja jalalööke, kaitsetehnikaid ning mis väga oluline, õigeid kehaasendeid, rühti ja muidugi hingamist. Vormid jagunevad relvadeta ja relvadega vormideks; viimased omakorda lühikeste ralvade ja pikkade relvade vormideks. Sooritused on hoogsad, effektsed, tihti akrobaatiliste elementidega. WUDANGI KOOLKONNA vormid ei sisalda akrobaatilisi liialdusi, samas aga on piisavalt hüppid ja “poolakrobaatilisi” liikumisi. Seega on need vormid kättesaadavad paljudele hea füüsilise vormiga harrastajatele.
Wudangi koolkonna põhivormid on tunnustatud ka kõrgtasemel võistlustel. Wushud ei seostata otseselt terviseliikumisega nagu näiteks TAIJI-d ja QIGONG-I, kuid õigesti sooritatud jõukohane wushu on huvitav harrastus või võistlussport. Wudangis ei praktiseerita wushu-d üksikuna, vaid koos Taiji, Qigongi, Liangyi ja muude kaasnevate distsipliinidega. WuShu treeningutel õpitakse baasvormina viie põhiasendi vormi JI BEN QUAN. Inimestele, kes ei suuda sooritada kiireid, veidi akrobaatilisi tehnikaid, õpetatakse baastehnikad piisaval tasemel selgeks lihtsustatud vormis. Asi on selles, et ilma igasuguse võitluskunstide kogemuseta on tihti veidi eksitav sooritada õigesti ka näiteks TAIJI vormide elemente, olen seda tihti märganud.
WuShu vormid ja WuShu treeningute olemus
Tänu kiiretele liikumistele öeldakse vahel, et wushu on “väline jõuline” võitlusala. Tegelikult on kõik Wudangi stiilid “sisemised”, samas kui võrdluseks Shaolini koolkonna stiile loetakse enamjaolt “välisteks”. Vaatamata Wudangi Wushu soorituste kiirusele, eristub selgelt sisemine tasakaal ja harmoonia ning mis väga oluline RATSIONAALNE LIIKUMISSTRATEEGIA. Pärast mitmeminutilist ägedat TAOLU-t on sooritaja hingamine ja pulss paigas. Selleni jõudmine nõuab head “sisemist kontrolli”. Seepärast öeldaksegi Wudangis ka wushu kohta “INTERNAL MARTIAL ART”. Wudangi meister YUAN XIU GANG rõhutab, et juba noortele tuleb varakult, paralleelselt “ägedale wushu-le”, õpetada nn. sisemisi praktikaid. Vastasel juhul kaotavad nad vanemas vanuses igasuguse huvi KungFu alade vastu, kui nad füüsiliselt kvaliteetset wushu-d enam sooritada ei suuda, kuid tedmisi taiji, liangyi või qigongi valdkonnas pole.
